Minu tarnija toob detaile erinevate tooterühmade hulgast — kuidas seda lahendada?

Ühe tootegruppidega seotud andmete päring, mitte üks kogupäring

Tarnija, kes tarnikud osadeid erinevatest tootegrupidest pärinevate toodete jaoks, puutub praktikas kokku paljude erinevate informatsioonipäringutega, kus on palju tootegruppidena — mitte ühe ühtlustatud päringuga. Selle põhjuseks on asjaolu, et digitaalse tootetunnistuse nõuded fikseeritakse tootegruppide kaupa omaette delegeeritud aktis: see, mis peab sisalduma mööbli paspoordis, erineb sellest, mis peab sisalduma elektroonikaseadme või tekstiiltoote paspoordis. Tarnija, kes näiteks tarnikud samade plastikosade köögivastavuste ja mööblidetaili jaoks, teenindab tegelikult kahte erinevat määrust korraga, kuigi füüsiline toode on sama.

Kes on seotud ja kus on piir

See küsimus tekib tootjate ja importijate puhul, kes ühelt tarnijalt osadeid, materjale või pooltooteid hangitavad, samal ajal kui need osad lõpustavad toodete ette, mis kuuluvad erinevatesse tootegrupidesse. See ei kohaldu juhul, kui tarnija küll mitmetele klientidele tarnikud, kuid need kliendid toodavad kõik tooteid samast tootegrupist — siis kehtib ainult üks nõuete komplekt, sõltumata tarbijate arvust. See ei käsitle ka küsimust, MIDA tarnija täpselt tarnikud peab; need sisulised nõuded (materjali koostis, päritolu, parandusteave jne) on iga kord asjaomase tootegruppis omaette delegeeritud aktis. Artikkel 38 ESPR-ist (määrus (EL) 2024/1781) käsitleb tarnimiskettesse kuuluva osalise kohustust pakkuda seda teavet taotluse korral saadavale — sõltumata sellest, mitu erinevat tootegruppi see osaline sellega teenindab.

Mis on juba fikseeritud ja mis veel mitte

Puudub üldine kuupäev, millal see kohustus kõigis tootegrupides korraga jõustub. ESPR ise on küll jõustunud, kuid konkreetsed nõuded digitaalsele tootetunnistusele — ja sellega seotud küsimus, millised andmed peab tarnija konkreetse grupi jaoks tarnikud — tekivad alles tootegruppide kaupa, niipea kui selle grupi jaoks on delegeeritud akt määratletud. Tootegruppides, mille jaoks akt veel ei ole, ei kehti veel konkreetseid tunnistajanõudeid ega ole tarnija suhtes konkreetset informatsioonikohustust. Kuni siis on peaasi jälgida, millised tootegrupid esikohale jõuavad, et ettevalmistus ei jääks ajast maha.

Kuidas seda praktikas käsitleda

Siin loogiliselt seotud järjekord algab osast enast: kontrollida, millisesse lõpptootesse see jõuab ja milisse tootegruppi see lõpptaotus kuulub. Mitmed tarnijad tarnikud küll samu komponente mitmele ostjale, kes omakorda need täiesti erinevate toodete sisse ehitavad — osa ise tootegruppi ei määratle, lõpptaotus, kuhu see kuulub, teeb seda.

Seejärel tuleb vaadata, kas selle konkreetse tootegruppiga seotud delegeeritud akt on juba määratletud ja seega kas konkretnsed tootetunnistuse nõuded juba kehtivad. Alles siis saab selgeks, millised andmed täpselt on vaja.

Seejärel on soovitatav esitada tarnijale tootegruppide kaupa eraldi ja konkreetne päring, üksteise asemel üks üldine päring "kõigist andmetest". Põhjus on selles, et nõutav andmekogum erineb grupisid kaupa: see, mis on ühele grupile oluline (näiteks andmed remondi või demontaažiga), ei pea teises grupis käsitletavaks olemist. Ühes kogupäringus on risk, et tarnija tarnikud midagi, mis ühele grupile liiga palju on ja teisele liiga vähe.

Samuti on otstarbekas fikseerida iga tootegrupi kohta, millist teavet on küsitud, millal ja mida on saadud. See ülevaade on praktiline mitte ainult enda raamatupidamise jaoks, vaid ka oma passipoolse kohustuse toetuseks: see näitab, et andmete allikas on iga grupi puhul kontrollitud, mitte üldiselt eeldatud.

Lõpuks ei ole see ühekordne ülesanne. Kuna vastu võetakse rohkem delegeeritud õigusakte ja ESPR-i alla kuulub rohkem toitegruppide, kordub see protsess: uuesti kontrollida, kas olemasolev osa kuulub nüüd ka uue regulatsiooni alla, ja kui jah, siis saata tarnijale uuesti suunatud taotlus.

Kust see järgneb: ESPR-i artikkel 38 ja artikkel 10

ESPR-i artikkel 38 (Määrus (EL) 2024/1781) sätestab, et tarneahela osalejad — sealhulgas osade ja materjalide tarnijad — on kohustatud taotluse korral esitama teabe, mis on vajalik digitaalse tootepassi koostamiseks, ka muudele majandusoperaatoritele kui nende otsestele ostjatele. Sama määruse artikkel 10 sätestab, et passi sisu määratakse iga tootegrupi kohta vastavas delegeeritud õigusaktis. Nende kahe artikli kombinatsioon selgitab, miks ühtseid, rühmaüleseid andmebaase pole: kohustus andmeid esitada on üldine (artikkel 38), kuid see, millist andmeid esitada tuleb, erineb iga grupi puhul (artikkel 10).

Mida sellega teha

Esimene samm on koostada ülevaade kõigist selle tarnija osadest, märkides iga osa puhul lõpptoote ja asjaomase toitegrupi. Seejärel on iga grupi puhul kontrollida, kas delegeeritud õigusakt on juba vastu võetud, ja kui jah, milline teave on nõutav. Selle põhjal saab iga grupi jaoks tarnijale koostada suunatud taotluse, mitte üht üldist küsimust "kõikidest passiteatise andmetest".